Sissejuhatus
Teise inimesega sarnaste kogemuste põhjal suhte loomine on kogemuspõhise toetamise alustala. Kontakti saavutamine pole aga alati kerge – nii toetajal kui toetataval on erinevad elukogemused ja me ei saa eeldada, et teame täielikult, mida teine inimene on üle elanud. Meie väärtused, kultuuriline taust, haridus ja palju muudki mõjutavad paratamatult seda, kuidas me mõistame ennast ümbritsevat keskkonda, suhteid ja elusündmusi. See teeb meist selle, kes me oleme. Seetõttu peame tähelepanelikult jälgima, kuidas me teistele läheneme ning olema avatud sellele, kuidas meile reageeritakse. Raskuste käes kannatavale inimesele võib olla keerukas ligineda. Nad võivad olla väga tundlikud sõnaliste ja kehaliste signaalide suhtes, mille andmisest sa ei pruugi ise teadlik olla – näiteks võidakse tõlgendada sinu kerget ebamugavust tõrjumise või pahameelena. Selleks, et aidata sul neis olukordades kergemini orienteeruda, panime kirja mõned kogemuspõhise toetamise põhimõtted.
2.1. Piirid
Kui sulle meeldib teisi toetada, oled tõenäoliselt märganud, et kuigi inimeste mured ja eelistatud lohutusviisid võivad erineda, siis teatud toetuse elemendid on olulised paljudele. Näiteks turvalisuse vajadus. Siinses kontekstis ei tähenda turvalisuse puudumine niivõrd füüsilist ohtu, vaid pigem ärevuse, ebamugavuse ja hirmu tundmist, mis raskendab inimestel enda avamist. Neljandas peatükis kirjeldame põhjalikumalt turvalise keskkonna loomist.
Turvatunne pole seotud ainult meid ümbritsevaga, vaid ka sellega, kuidas teised meiega suhtlevad. Kuna kõike seda, mida soovime, et teised inimesed teeksid või ütleksid, pole võimalik kirja panna, siis selle asemel kirjeldame piire, mille seadmine soodustab efektiivset suhtlust. Sageli kutsutakse neid isiklikeks piirideks.
Mis on isiklikud piirid?
Isiklike piiride seadmine on eluline oskus, mida eneseabiraamatute autorid ja tugigrupid on populariseerinud juba 1980ndate keskpaigast. Piiride seadmine kujutab endast isiklike väärtuste selgesõnalist kommunikeerimist ja kehtestamist selleks, et kaitsta enda heaolu ja takistada teisi neist piiridest üle astumast.
Kogemuspõhise toetamise protsessis seatakse isiklikud piirid mõlema osapoole turvalisuse ja mugavustunde jaoks. Kuna selles protsessis osalevad raskeid läbielamisi kogenud inimesed, võib esineda teemasid, mis on valulikud või mille arutamiseks ei olda valmis; soovitakse vältida füüsilist kontakti või isegi suhtlemist teiste inimeste juuresolekul. Seda, mille suhtes keegi tavapärasest tundlikum on, ei ole teisel inimesel võimalik ära arvata. Seetõttu võib “pimesi kompamine” ja küsimuste küsimine ilma teise osapoolega eelnevalt piire paika seadmata viia arusaamatusteni või isegi usalduse kaotuseni ning seeläbi kogu toetusprotsessi katkemiseni.
Piiride paika seadmine kaitseb ka toetajat: näiteks juhul, kui ta jätab andmata selged juhised, kuidas, mis aegadel ja kui sageli toetatav temaga kontakti võtta saab, siis võib ta end leida olukorrast, kus talle helistatakse kõige ebamugavamatel aegadel või temalt küsitakse abi tihedamini, kui ta suudab seda pakkuda. Kõik see võib viia läbipõlemiseni ja otsuseni toetaja tööst sootuks loobuda. Selle kohta, kuidas kogemuspõhine toetaja saab iseenda eest hoolt kanda, leiab infot 8. peatükist.
Tähtsad meelespead
Piirid seatakse paika toetaja ja toetatava vahelise kokkuleppe kujul. On esmatähtis võtta need jutuks kohe toetamise protsessi/toetava suhte loomise alguses, et olla varakult teadlik osapoolte ootustest, eelistustest ja pelgustest. Mõnede inimeste jaoks võivad isiklikud piirid muutuda pärast toetajaga lähemalt tuttavaks saamist, vaimse tervise seisundi paranemist või ka lihtsalt parasjagu käesoleva päeva enesetunde põhjal. Seepärast on asjakohane piiride teema aeg-ajalt uuesti üles võtta, et saaksid pakkuda tuge, mis osapoolte vajadustega kõige paremini klapib.
Näited erinevatest piiridest
Piire saab liigitada mitmel viisil: seaduslikud ja ühiskondlikud piirid suunavad meie kui kodanike käitumist kogukonnas; kultuurilised piirid kujundavad käitumist erinevates olukordades; isiklikud piirid, mida väljendame verbaalselt või mitteverbaalselt, annavad meile vihjeid, kuidas käituda konkreetse inimesega.
Mõnele inimestele ei meeldi puudutused või vestluskaaslase liigne lähedus, teiste jaoks toovad teatud teemad üles valusaid mälestusi või ärritust, mida nad eelistaksid vältida. Mõned inimesed suudavad suhelda ainult meilitsi, teised aga eelistavad näost-näkku vestlust, kolmandate jaoks võib tunnipikkune kohtumine olla liialt väsitav. Tähtis on mõista, et kõik need piirid on asjakohased, õigustatud ning neid tuleb kogemuspõhise toetamise protsessis austada ja järgida nii palju kui võimalik, et toetav suhtlus edeneks.
Harjutus
Allolevas tabelis on loetletud hulk olukordi ja tegevusi, millega võid kogemuspõhise toetamise käigus kokku puutuda. Sinu ülesandeks on otsustada, kus on sinu jäigad piirid (näiteks asjad, mis ei tohiks kunagi juhtuda) ja pehmemad piirid (asjad, mis võivad sõltuvalt olukorrast olla sobilikud), võttes arvesse võimalikke tagajärgi nii sulle kui ka teistele osapooltele. Mõtle, millised on sinu enda piirid ja pea neid kogemuspõhisel toetamisel meeles.
Piirid on toetaja valik, aga valides tuleks kaaluda, kas selline piir haakub eetilise toetamise põhimõtetega. Tabel on koostatud kogemuspõhise toetaja perspektiivist lähtudes ja selle kontekst on kogemuspõhine toetamine.
2.2. Kauguse ja läheduse dünaamikad
Kui kohtud toetatavaga esimest korda, on loomulik, et tunned end temas mõneti ära ja võid tajuda kohest sidet teie sarnaste kogemuste tõttu. Seepärast ongi kogemuspõhine toetamine niivõrd mõjus – usalduse loomine on palju kergem, kui teil on ühisosa, ja saate rääkida võrdselt positsioonilt. Samas võib see ka probleeme luua, tekitades segadust teievahelise suhte olemuse üle ja viia selleni, et toetatav sõltub liigselt oma toetajast. Selles peatükis arutame, kuidas hoida kogemuspõhise toetamise suhtedünaamikat tervislikes piirides, ilma et see muutuks liiga lähedaseks või kaugeks.
Mis on läheduse ja kauguse dünaamikad?
Inimestel, kellel on vaimse tervise muresid, kes on kannatanud vägivalla või sõltuvuse käes, võib olla raskusi kaaslaste leidmisega, kes mõistaksid, mida nad on pidanud üle elama ja oskaksid suhestuda nende kogemustega. Leida lõpuks keegi, kes on kogenud sarnaseid raskusi, võib olla võimas tunne. See võib luua inimeste vahel väga lähedase sideme, kuna jagatakse mõtteid ja mälestusi, millest inimene pole pruukinud kunagi kellelegi teisele rääkida. Seega on loomulik, et otsitakse lähedust inimesega, kelles ollakse avastanud iseendale väärtusliku liitlase.
Teine kogemuspõhise toetamise aspekt, mis muudab selle niivõrd ligitõmbavaks inimestele, kel puudub toimiv tugisüsteem, on asjaolu, et toetaja tugineb toetatava julgustamisel enda kogemusele. Kuigi see on — eriti formaalse ja sihipärase toetamise korral — mõneti ühepoolne suhe (toetaja keskendub toetamisele), siis toetatavale võib tekkida arusaam, et see on kahepoolne suhe või isegi sõprus. Inimesele, kes sipleb raskuste küüsis (ja võib seetõttu olla napima huviga teiste käekäigu vastu), võib tunduda ideaalse partnerina keegi, kes kuulab teda ära, ilma et hakkaks enda igapäevamuredest rääkima, on tema suhtes heatahtlik ja uudishimulik ning kes räägib oma kogemustest ainult siis, kui see toetatavale sobib.
Kogemuspõhine toetaja ei ole toetatava sõber, romantilise suhte osapool ega pereliige. Kuigi toetaja ja toetatav võivad luua teistsuguseid suhteid pärast kogemuspõhise toetamise protsessi lõppu, siis selle kestel on tähtis, et nendevahelised rollid oleks selged ja mõistetavad mõlemale osapoolele. See eeldab teatud piiride seadmist, nagu näiteks kindla arvu kohtumiste kokku leppimist, suhtluse piiramist, sotsiaalmeedia kontode ja telefoninumbri privaatsena hoidmist, kingituste vastuvõtmisest keeldumist või kutse ära ütlemist teistes oludes kohtumiseks. Selliste tingimuste kehtestamine võib alguses tunduda karm, kuid tegelikkuses on see vajalik, et kaitsta nii toetajat kui ka toetatavat.
Kogemuspõhised toetajad toetavad enamasti korraga rohkem kui üht inimest ning teevad seda sageli oma töö ja eraelu kõrvalt, mistõttu on nende aeg juba niigi piiratud. Selleks, et vältida läbipõlemist, on toetajal tähtis olla endaga väga aus selles, kui palju on tal teiste jaoks aega ja energiat. Kui toetajad lasevad end toetatavate tungivatest palvetest kõigutada ja pühenduvad enda aega liigselt abistamisse, siis võivad nad sattuda tugevasse stressi, mattuda ülekoormuse alla ja ajapikku loobuda toetajatööst üleüldse. See võib negatiivselt mõjutada nii toetaja kui ka toetatava heaolu. Näiteks on paljudel raskete vaimse tervise häiretega inimestel pettumust tekitavaid kogemusi, kus mõni inimene tuleb nende ellu heade soovidega, aga kaob sealt niipea, kui olukord muutub keerukaks. Kogemuspõhine toetaja võiks teha endast kõik, et toetatavale mitte muutuda järjekordseks inimeseks, kellest tuntakse end alt veetuna.
Kokkuvõtvalt, kogemuspõhise toetaja ja toetatava vaheline suhe peaks olema usaldusväärne ja läbipaistev. Mõõdukas distants aitab nii toetajal kui toetataval puhata, luua ka teisi suhted ja mõtiskleda protsessi kulgemise üle.
2.3. Võimestamine
Kellelgi meist pole supervõimeid, mida saaksime edasi anda, ent meist igaühel on võimalus teha valikuid, õppida, eksperimenteerida ja läbi selle kõige inimestena areneda. Vaimse tervise raskused võivad halvata inimese teotahte ja otsustusvõime, muutes neid enese aitamises passiivseks, pessimistlikuks ja jõuetuks. Selles peatükis arutame, kuidas saab kogemuspõhine toetaja kõige paremini võimestada, innustada ja julgustada neid, kes seda kõige enam vajavad.
Mis on võimestamine?
Võimestamist defineeritakse sihipärase ja pideva protsessina, mis hõlmab vastastikust austust, kriitilist enesereflektsiooni, hoolivust ja grupiosalust, ning mis leiab aset kohalikus kogukonnas. Selle protsessi toel pääsevad ühiskonnaliikmed, kes pole priviligeeritud, enda seisukohalt vajalikele ressurssidele paremini ligi. Võimestamist võib kirjeldada protsessina, mille käigus saavutavad inimesed kontrolli oma elu üle, võtavad rohkem osa kogukonna igapäevastest tegemistest ning mõistavad paremini neid ümbritsevat keskkonda (Perkins & Zimmerman, Empowerment Theory, Research and Application, 1995). Vaimse tervise valdkonnas võib võimestamine tähendada ka usku inimese võimesse taastuda ning sellesse, et inimene on ise võimeline oma heaolu parandamiseks langetama otsuseid ja viima ellu muutuseid.
Mis tunne on võimestatus?
Võimestatus on läbinisti seotud omaenda võimekuse kogemisega. See on oma tugevuse tunnetamine. Uskumus, et asjad su elus võivad muutuda ning sa oled võimeline neid muutma. Tõdemus, et sul on (taas) kontroll oma elu üle. See jõud süstib lootust ja ärgitab taastuma.
Kuidas käib võimestamine?
Võimestamine on omal moel sarnane taastumisega: nii, nagu ei saa taastuda kellegi teise eest, ei saa ka tegelikult teist inimest võimestada. Kogemuspõhise toetajana saad seda protsessi suunata ja hõlbustada, toetudes enda kogemustele, võimekustele ja käepärastele vahenditele.
Inimese uskumust, et tal ei õnnestu enda jaoks midagi ära teha, on väga raske ümber lükata, sest lootust, eneseusku ja usaldust teiste vastu on raske taastada, kui need on juba kaotsi läinud. Võimestatuseni jõudmiseks pole küll ühtegi valmis valemit ega otseteed, ent olles sarnaste kogemustega, saad sa iseenda näite varal selle võimalikkust tõestada.
Kuidas saab kogemuspõhine tugi aidata kellelgi end võimestada?
Kogemuspõhised toetajad saavad pakkuda teavet, mõtteharjutusi ning aidata toetataval läbi töötada võimalikke kõhkluseid ja ebakindlust, et see ei pidurdaks edusamme. Toetajad saavad luua positiivse ja julgustava keskkonna, kus toetataval on võimalik oma mõtteid jagades “pead tuulutada”, osa võtta lõbusatest tegevustest, luua kontakte teiste taastumisteekonnal olijatega ja õppida eneseabi tehnikaid. Kui inimesed tunnevad end väärtustatu ja teretulnuna täpselt sellistena, nagu nad on — koos vigade ja häiretega — loob see ruumi enesesse vaatamiseks ning julguseks leppida muutustega. Vahest koguni valmisolekuks ise muutuste poole püüelda.
Üks võimestamise meetodeid kogemuspõhises toes on Wellness Recovery Action Plan (ingl. k. heaolu taastamise tegevuskava), lühidalt WRAP (Copeland, WRAP & Peer Support Handbook, 2016). WRAPi kohaselt luuakse lootust sisendav ja võimestav keskkond niisuguste põhimõtete alusel:
- Usk, et taastumine on kindla lõputa protsess
- Usk, et su toetatav on enda elu ekspert ning et heaolu ja taastumiseni jõudmiseks on mitmeid teid
- Inimeste aktsepteerimine sellistena, nagu nad on
- Lootuse sisendamine
- Keskendumine toetatava tugevustele ja välja näitamine, et usud toetatavasse and express confidence in them;
- Toetatava kogemuste kinnitamine (valideerimine)
- Toetatavale taastumisprotsessis valikuvõimaluste pakkumine
- Toetajana lootuse säilitamise ja taastumise eluliseks näiteks olemine
Harjutus
- Mõtle enda elu ja taastumisteekonna peale!
- Leia üks hetk, kus keerukast olukorrast või raskest eluperioodist sõltumata end võimestatult tundsid.
- Mõtle, mis seda võimestatust võimaldas. Mida sa tundsid? Millised inimesed oli olukorraga seotud? Millised inimesed ei olnud olukorraga seotud? Mida need inimesed tegid või ütlesid?
- Kuidas muutis see võimestatuse hetk sinu elu?
2.4. Taastumine
Mis on vaimse tervise taastumine?
Vaimse tervise raskuste puhul võib taastumine tähendada mitmeid asju. Mõne inimese jaoks tähendab see vaimse tervise probleemi sümptomite puudumist. Mõne teise jaoks tähendab see nende sümptomitega toimetulemist, oma elu üle taas kontrolli saavutamist ja uute viiside õppimist, et elada sellist elu nagu ta soovib.
Taastumise protsess erineb inimesiti ja võib toimuda paljudel viisidel. See võib sisaldada kliinilist ravi, kogemuspõhist tuge, perekondlikku tuge, enesehoidu ja teisi lähenemisi. Tõhus taastumine toetub inimese enda tugevustele, annetele, toimetuleku oskustele, ressurssidele ja väärtustele. See on terviklik protsess, mis hõlmab inimest kogu tema olemuses ja tema kogukonda. Seda protsessi toetavad lähedased, sõbrad ja pereliikmed.
Taastumine ei ole peaaegu kunagi sirgjooneline protsess, vaid pigem tõusude ja mõõnadega teekond, mis hõlmab nii kasvu ja edenemise perioode kui ka sellele järgnevaid ajutisi tagasilanguseid või stabiilsuse perioode. Selles mõttes on taastumine nagu elu ise: see ei kulge mööda sirget teed, vaid läheb mööda käänulist ja korratut, inimeseks olemise mitmekesiste kogemuste rada. Seepärast nõuab taastumine palju kannatlikkust, enesesõbralikkust ja järjekindlat lootuse sisendamist, et pärast raskeid aegu läheb paremaks.
Ei ole õiget ega valet viisi taastuda. Abi võib olla eri asjadest. Sageli kasutatav neljadimensiooniline taastumise mudel (SAMSHA, Working Definition of Recovery, 2012) koosneb neljast taastumisteekonna võtmetegurist: Working Definition of Recovery, 2012) suggests that there are four key factors on the road to recovery:
Tervis – teadlike ja tervislike valikute tegemine, mis toetavad füüsilist ja emotsionaalset heaolu;
Kodu – püsiva ja turvalise elukoha olemasolu;
Eesmärk – tähenduslike igapäevategevuste tegemine (töökoht, vabatahtlik töö, pere eest hoolitsemine, loominguline tegevus) ja ühiskonnaelust osavõtuks vajaliku iseseisvuse, sissetuleku ja võimaluste olemasolu;
Kogukond – suhete ja suhtlusringkondade olemasolu, mis pakuvad tuge, sõprust, armastust ja sisendavad lootust.
Kogemuspõhine toetamine ja taastumine
Vaimse tervise valdkonnas peaks kogemuspõhise toetaja töö juhinduma veendumusest, et iga inimene on võimeline taastuma.
Järgnevalt leiad mõned paljudest viisidest, kuidas saad toetada oma toetatava taastumist:
- Julgustada neid mõtisklema selle üle, mida tähendab nende jaoks taastumine või tähendusrikas elu.
- Pakkuda neile tuge isiklike eesmärkide seadmisel, mis aitaksid neil jõuda lähemale enda jaoks tähendusrikka elu elamisele.
- Leida viise, kuidas toetataval oleks lihtsam mõtiskleda enda tugevuste, väärtuste ja võimaluste ning selle üle, kuidas neid saab taastumise heaks kasutada.
- Sisendada lootust ja julgustada toetatavat taastumisteekonna igal sammul, kõikide tõusude ja mõõnade jooksul.
- Tunnustada ja tähistada saavutusi, ükskõik kui suuri või väikeseid, ja iga edusammu, mida toetatav teeb.
Taastumise eesmärgid
Koos toetatavaga eesmärke seades võib teile abiks olla SMART põhimõte (Doran, There’s a S.M.A.R.T. Way to Write Management’s Goals and Objectives, 1981), mida oleme selle kursuse tarbeks kohandanud, et sellest oleks kogemuspõhises toetamises abi:
Spetsiifiline – eesmärk peaks olema selge ja täpne, nii et toetatav saab oma jõudu koondada, pingutusi sihipäraselt suunata ja tunda end tõeliselt motiveerituna eesmärgi saavutamiseks;
Tähenduslik – kui eesmärk on toetatavale tõesti tähtis, on suurem tõenäosus, et ta selle saavutamisse järjekindlalt panustab;
Saavutatav – toetataval peaks olema eesmärgi saavutamiseks vajalikud ressursid, oskused ja abi;
Realistlik – eesmärk peaks olema asjakohane ja selleni jõudmine käegakatsutavas kauguses;
Ajaraamidega – eesmärgil peaks olema algus- ja lõppkuupäev, et see utsitaks tegutsema.
Taastumine ja suhted
Taastumisteekond on valulik ning võib näida üksildane, ent tähtis on teada, et keegi ei pea seda teed üksipäini käima. Inimsuhted mängivad taastumisel võtmerolli, sest sidemed teiste inimestega on üldiselt vaimsele tervisele head. Suhted võivad toetatavale vajaliku turvavõrgustiku moodustada, mis aitab tal pärast raskeid aegu taas jalule tõusta.
Ideaalis võiks toetataval olla suhtlusringkond, mis koosneb eri tüüpi ja lähedusastmega suhetest. Head suhted võivad taastumisele mitmeti kaasa aidata, eriti kui näha neis emotsionaalse, praktilise ja informatiivse toe allikat.
Igaüks meist vajab kogukonda või gruppi, kuhu kuuluda. Vaimse tervise väljakutsetest taastumise periood võib olla õige hetk enda “hõimu”— ehk sarnaste huvide, püüdluste, kirgede või läbielatud kogemustega inimeste — leidmiseks. Tugigrupiga liitumine võib pakkuda kosutavat õlatunnet ja äratundmist, et ka teised inimesed kogevad raskuseid. Teistelt võib õppida viise, kuidas väljakutseid seljatada ja taas jalgele saada.
Sellegipoolest võivad kehvad inimsuhted olla osa põhjusest, miks toetatava vaimse tervis on vilets. Taastumisel võib olla vajalik üle vaadata ja välja praakida niisugused suhted, mis heaolu ei soosi. Sel puhul tuleb lasta osadest inimestest lahti, korrastada sidemeid ja seada piire.
2.5. Traumateadlik kogemuspõhine tugi
Meil kõigil on elus omi raskuseid: pettumusi, õnnetusi, konflikte, tülisid. Halbade mälestuste või valulike õppetundideta üles kasvada ei paista olevat võimalik. Mõni meiega juhtunud olukord võib olla aga niivõrd tõsine, et muudab meie aju toimimist jäädavalt. Selles peatükis kirjeldame, kuidas kogemuspõhised toetajad saavad aidata toetatavaid, kes on kogenud karme ja elumuutvaid sündmusi.
Mis on trauma?
“Trauma on hingehaav, mis kalgistab inimest vaimselt. See haav hakkab segama isiku võimet kasvada ja areneda. Trauma põhjustab valu — ja inimene hakkab valu baasil reageerima. Trauma hirmutab — ja inimene hakkab hirmust reageerima. Trauma pole see, mis indiviidiga juhtus — vaid see, mis juhtub tema sees selle tagajärjel, mis temaga juhtus.” (Gabor Maté, 2020).
Levinud sündmused, mis võivad inimest traumeerida on näiteks loodusõnnetus (näiteks põleng või üleujutus), füüsiline või seksuaalne kallaletung, kellegi tõsiselt viga saamise või surma pealt nägemine, kodu- ja lähisuhtevägivald, väärkohtlemine; kui inimest on relvaga ähvardatud, vangivõtt, sõjakogemus (nii tsiviilisiku kui sõjaväelasena), raske õnnetusjuhtum (näiteks autoõnnetus).
Traumeerivaid sündmusi meenutavad tajukillud, nagu näiteks tuttavad kohad, mälestused, isikud, helid või lõhnad võivad taaskäivitada traumareaktsiooni. See avaldub ärevuse-, viha-, leina- või nn “võitle või põgene” refleksina. Ehkki niisugune reaktsioon võib näida äärmuslik, on see tegelikult normaalne kontekstis, kuhu see algselt kuulus — üle elatud ekstreemses olukorras või mälestuses sellisest sündmusest.
Kogemuspõhise toetajana võid kohtuda toetatavatega, kes on üle elanud erinevaid traumasid. Sellest tulenevalt on tähtis teada, kuidas luua traumateadlikku õhkkonda.
Kuidas luua traumateadlikku õhkkonda?
Selleks, et luua toetatavale turvalist ruumi, mis vähendaks tema retraumatiseerimise tõenäosust ja soodustaks taastumist, on teenusepakkujate ja tugiteenuste võrgustike tarbeks sõnastatud viis juhtprintsiipi::
- Turvalisus – toetatava füüsilise ja vaimse turvalisuse tagamine on esimene oluline samm traumateadliku toe pakkumisel. See võib tähendada toe andmiseks näiteks mõne kindla asukoha valimist või sellise kogemuspõhise toetaja leidmist, kes ei mõjuks toetatavale heidutavalt;
- Usaldusväärsus – toetatav peab olema kindel, et tema kogemuspõhine toetaja on usaldusväärne. Seda saab tõestada toetatava piiride austamisega ja kohtumistele järjepideva struktuuri loomisega;
- Valikuvabadus – mida enam valikuvõimalusi ja kontrolli on toetataval kohtumiste üle, seda mugavamalt ta end tunneb. See omakorda hõlbustab tal enese avamist toetajale;
- Koostöö – koostöö on veel üks moodus, kuidas anda toetatavale tagasi tema jõud. Kompromisside tegemine, materjalide jagamine ja toetatavale igakülgsete võimaluste loomine toetusprotsessist aktiivselt osa võtta on kõik tähtsad traumateadliku kogemuspõhise toetamise tahud;
- Võimestamine – – võimestamine loob tervisliku vundamendi, millele toetatav saab toetuda ka tagasilanguste korral. See tähendab toetatava tugevustele keskendumist, julgustades teda neile tugevustele oma arengus toetuma ja sellelt pinnalt paremaid toimetulekuoskusi õppima.
Estonian 
English 
Icelandic 
Dutch