4. Turvalisus ja usaldus kogemuspõhises toes

Sissejuhatus

Kaldume teistelt inimestelt tuge otsima enamasti siis, kui tunneme end haavatavalt, üksildaselt või seisame silmitsi probleemidega, mille lahendamine näib meile üle jõu käivat. Ent selle toe saamiseks tuleb iseend avada ja jagada mõtteid, tundeid ja olukordi, mis meile raskust valmistavad. Enda avamine ja toe saamine näiteks poejärjekorras, rahvast täis bussis või viieminutisel vahetunnil oleks keerukas. Kogemuspõhiste toetajatena on meie ülesanne leida või luua murede kuulamiseks sobilik keskkond, mis on piisavalt privaatne ja mugav, et toetatav tunneks end võimalikult vabalt ja turvaliselt.

Turvalise keskkonna loomisel ja hoidmisel tasub silmas pidada kaht põhilist tegurit: (füüsiline) ruum ise ning usaldus toetaja ja toetatava vahel.

4.1 Füüsiline ruum

Nagu kirjeldatud varasemates peatükkides, on iga toetatav oma vajadustes ja eelistustes ainulaadne. Siit leiad mõtteid ja soovitusi, mis võivad kogemuspõhise toe kohtumiseks valmistumisel abiks olla.

Kuidas luua turvalist keskkonda:

  1. Valida ruum, kus on võimalikult vähe segajaid ja müra. Enamasti tähendab see kinnist ruumi, kus on mugav istuda, ja mille sisekujundus pole “karjuvalt” silmatorkav. 
  2. Kui sellist ruumi pole võimalik leida, aruta oma toetatavaga, kas ta tunneks end turvaliselt, kui vestleksite jalutuskäigul või kohvikus.
  3. Kaaluge veebipõhiseid vestlusvõimalusi juhul, kui füüsiline kokkusaamine on su toetatavale keerukas või ta tunneks end paremini oma kodus. 
  4. Veenduda, et teil mõlemal on küllaldaselt aega ja te ei pea kiirustama; samuti selles, et (füüsiline või virtuaalne) ruum on teie päralt kogu planeeritud aja vältel.
  5. Püüda vältida üleliia eredaid valgusteid ̶ loomulik valgus on üldiselt parim.
  6. Hoida käepärast salvrätikuid, et sa ei peaks nende hankimiseks ruumist lahkuma ajal, mil toetataval neid vaja läheb.
  7. Kohtumise ajaks lülitada välja või panna hääletule režiimile oma telefon ja muud seadmed.
  8. Arutleda võimaluse üle üheskoos mingeid tegevusi teha, näiteks joonistada, kõndida või meisterdada juhul, kui sinu toetatav tunneb end ühe koha peal istudes rahutuna või tal on raskusi rääkimisega. 
  9. Võimalusel pakkuda toetatavale teed või vett.
  10. Kui soovid ekstra mõnusat olemist luua, võid panna taustaks loodushelisid või klassikalist muusikat. Pea siiski meeles alati toetatavalt küsida, on see talle meeltmööda või eelistaks ta vestelda taustahelideta.

4.2 Usaldus

Usaldus tähendab kindlustunnet kellegi või millegi omaduste, oskuste, tugevuse või aususe osas; või vajalikku tingimust suhte jaoks (Merriam-Websteri sõnastiku põhjal). Kogemuspõhise toetamise puhul võime rääkida usaldusest kui veendumusest, et protsessi osapooled soovivad üksteisele parimat, austavad teineteise soove ning hoiavad tundliku loomuga infokilde ainult enda teada.

Kogemuspõhise toe pakkumiseks on tarvis usaldust. Nii toetaja kui toetatav jagavad üksteisega sageli seesuguseid mälestusi ja kogemusi, millest laiemale ringile inimestele rääkida ei taheta. Usaldusliku suhte loomine ei ole lihtne. Seda iseäranis siis, kui toetame vaimse tervise raskustega inimest, kel on seljataga usalduse petetud saamise kogemus nende poolt, kellele nad varasemalt toetusid. Toetataval, kes on tundnud end reedetuna spetsialistide, sõprade või pereliikmete poolt, ei ole lihtne olla nüüd ühtäkki haavatav ega end avada. Arusaadavalt võivad selliste kogemustega inimesed äärmise ettevaatlikkusega suhtuda südame pealt ära rääkimisse eriti kõiges, mis puudutab vanu hingehaavu.

 
Usalduse võitmine võib võtta aega, mistõttu on kasulik valida rahulik tempo ning alustada toetatava jaoks emotsionaalselt kergemate teemadega. Püüa toetatavat tundma õppida, küsides tema igapäevaelu, töö, hobide jmt kohta. Hea mõte on alustada iga kohtumist “soojenduseks” argise vestlusega ning lõpetada sarnasel moel nn “jahutusringiga”. See võimaldab toetataval sessiooni lõppedes ümber lülituda ja oma päevaga edasi minna, jäämata kinni vestluse jooksul jagatud haigettegevatesse teemadesse.

 
Usaldusega on lähedalt seotud ka ootused. Ootuste suhtes peab olema tähelepanelik: juhul, kui toetatava ootus kogemuspõhise toe osas on ebarealistlik, võib see viia pettumuse ja usalduse kaotuseni. Näiteks võib toetatav oodata, et temast saab toetaja parim sõber või et kogemuspõhine tugi ravib ta nn “terveks”. Seepärast tasub omavahelist suhet puudutavad ootused, piirid (loe piiridest lähemalt alapeatükis 2.1) ja kõhklused kohe läbi arutada — võimaluse korral juba esimesel kohtumisel.

Järgnevalt mõned näpunäited usaldusliku suhte loomiseks kogemuspõhises toes:

  • Konfidentsiaalsus. Ära jaga sulle usaldatud isiklikku teavet kellegi kolmandaga*. Veendu, et kohtumiseks kasutatav ruum on piisavalt privaatne ja mugav.
  • Seotus. Teie sarnased elukogemused võivad luua erilise sideme ning võimaldada üksteist sügavuti mõista. Side ei teki siiski iseenesest. On tähtis meeles pidada, et hoolimata sarnasustest on iga inimese kogemused ainulaadsed. Toetaja ja toetatava sidet tuleb teadlikult luua empaatilise kuulamise ja ka erinevuste teadvustamise abil.
  • Aktsepteeritus. Anna toetatavale teada, et kõik tema mõtted ja arvamused on teretulnud. Püüa jätta oma uskumused ja põhimõtted pigem enda teada (eriti juhul, kui need on vastuolus toetatava omadega) ja hoidu poliitika-, religiooni- jm teemalistest vaidlustest.
  • Toetus. Lase toetataval juhtida vestlust talle sobivas suunas ning küsi toetavaid ja täpsustavaid küsimusi. Uuri aeg-ajalt, kuidas ta end tunneb; iseäranis sel juhul, kui toetatav näib olevat endast väljas või oodatust emotsionaalsem. Ära survesta toetatavat end avama.
  • Hinnanguvaba suhtumine. Ära väljenda hinnanguid ega kritiseeri toetatava tegusid. Selle asemel suuna ta eneserefleksioonile ja toeta teda järeldusteni jõudmiseks.
  • Kehakeel. Kasuta avatud kehakeelt. Näita välja, et oled täielikult antud hetkes kohal ja tunned huvi selle vastu, mida toetatav räägib. Pane kõrvale nutiseadmed ja hoidu pidevast kella vaatamisest! Reageeri asjakohaselt sellele, mida vestluses jagatakse, näiteks siira naeratuse, mõistmist väljendava noogutuse, pilkkontakti ja toetatava kehakeele peegeldamise abil.
  • Võrdsus. Olgugi, et oled toetatavast taastumisteekonnal tõenäoliselt mõne sammu võrra eespool, pea meeles, et te mõlemad olete lihtsalt inimesed, kel on keerulisi kogemusi ja kes on kokku tulnud toetamise eesmärgil. Väljenda oma toetatavale selgesõnaliselt, et sa ei ole (vaimse tervise) spetsialist ega raviarst; sa ei pane diagnoose ega anna hinnanguid.
  • Haavatavus. Toetatav usaldab sulle oma muresid ja hirme. Sina võid selleks sobilikel momentidel rääkida ka veidi enda omadest. See võib toetatavale pakkuda lohutust ning seltsi üksildasevõitu taastumisteekonnal. Kuuldes veidi sinu kogemusi, võib see teda motiveerida edasi rühkima.

* Kaks võimalikku erandit konfidentsiaalsuse põhimõttele: 1) võid jagada infot superviisoriga — juhendajaga, kes saab sul aidata leida viise toetatava efektiivsemaks abistamiseks; ja keda omakorda seob tema ametieetika konfidentsiaalsusnõue; 2) Kui saad teada, et toetataval on kõrge suitsiidirisk (tal on konkreetne plaan, kavatsus ja vahendid), on oluline selle infoga midagi kiirelt ette võtta - helistades hädaabinumbrile 112, pöördudes psühhiaatriakliiniku erakorralisse vastuvõttu või jagades infot toetatava mõne lähedasega, keda ta usaldab.

 

Turvatunde ja usalduse loomine võib olla keerukas, kuna toetatav võib kinni hoida minevikus juhtunust. Ta ei pruugi olla vaimselt päris nn “kohal” tänases hetkes ega märgata, mida sina praegu tema heaks teed. Kui suudad aidata tal end turvalise(ma)lt tunda, võib sellest võrsuda sellegipoolest üks hea kogemuspõhiselt toetav suhe. 

Toetaja eneserefleksiooni küsimused

  • Kus tunned end kõige turvalisemalt?
  • Kes on inimesed, keda kõige rohkem usaldad? Miks?
  • Mis põhjusel oled kaotanud usalduse mõne inimene suhtes?

etEstonian