7. Kriisijuhtimine

Sissejuhatus

Selles peatükis tutvustame psühholoogilise kriisi juhtimist kogemuspõhises toes. Kogemuspõhiste toetajatena suhtleme toetatavatega, kes seisavad oma elus parasjagu silmitsi stressi ja keerukate väljakutsetega. Mõnikord võib pingetase olla sedavõrd kõrge, et tegemist on psühholoogilise kriisi või traumareaktsiooniga, ja stressitase ületab inimese võimekuse seda hallata. Toetajatena võime ka ise kogeda psühholoogilisi kriise ning nendeks tasub valmistuda.

7.1 Mis on psühholoogiline kriis?

Psühholoogilise kriisi all peetakse silmas elumuutust, sündmust või kogemust, mis nõuab inimeselt toimetulekuks ja kohanemiseks täiendavaid pingutusi, ent selleks tarvis minevaid oskusi ei pruugi tema “tööriistakastis” eri põhjustel leiduda. Seda tüüpi olukorrad on üldjuhul erakordsed.

Psühholoogiline kriis:

on ootamatu
seostub tegeliku või tajutava ohuga, samuti teadmatuse ja ebakindlusega
mõjutab inimesi tugevalt ja toob kaasa tugevaid tundeid
võib traumeerida

Kriisi tõsidus on seotud seda kogeva inimese varasemate kogemuste ja ressurssidega. Kui ühe inimese jaoks on sama situatsioon keskmise raskusastmega, siis mõne teise jaoks võib tegu olla tõsise katsumusega. Üks ja seesama olukord võib sama inimest eri eluetappidel mõjutada sootuks erinevalt.

Mil moel eristub psühholoogiline kriis “tavalisest” stressist?

“Tavaline” stress on keha universaalne erutus- või pingeseisund, mis motiveerib inimest tegutsema, olles omal kohal ja vajalik probleemide lahendamiseks ning otsuste langetamiseks, ning aitab inimesel teha, mis tarvis. Stress valmistab teda ette ees ootavaks väljakutseks, aitab tal keskenduda pingutust nõudvale olukorrale ja kasutada oma ressursse parimal võimalikul moel. Tüüpiline stressireaktsioon tekib ohuolukorras, väljakutse või muutuse puhul.

Tugeval stressil on omad ohud, näiteks pingete kuhjumine ilma vahepealse leevenduse ja lõõgatustuseta (mis võib pikas perspektiivis viia ka kriisini), ent tugev stress ei ole veel kriis.

Psühholoogilist kriisi seevastu iseloomustab äärmuslik stressitase. Psühholoogilise kriisi puhul ei piisa inimese tavapärastest toimetuleku viisidest ning tal võib tekkida olukorra üle kontrolli kaotamise tunne. Kriisis olles tunneme, et meie füüsiline tervis, vaimne heaolu või minapilt on ohus.

Nagu eelnevalt mainitud, sõltub psühholoogilise kriisi kogemus konkreetsest isikust, ent leidub siiski rida tüüpilisi psühholoogiliste kriiside vallandajaid.

Psühholoogilist kriisi võivad esile kutsuda näiteks:

Lähedase surm, suitsiid lähikonnas;
Isiku enda või tema lähedase tõsine haigestumine;
Tugev häbitunne või segadus oma tegude pärast, näiteks kinnipidamisasutusse sattumise ja karistuse kandmise korral;
Töötus, majanduslikud raskused;
Liiklusõnnetus, tulekahju, loodusõnnetus;
Lähisuhtevägivald, vägivald avalikus kohas;
Seksuaalvägivald;
Röövimise, varguse, rünnaku ohvriks sattumine;
Napp pääsemine õnnetusse sattumisest;
Elumuutused seoses laste lisandumisega perre; viljatus, raseduse katkemine, lapse surm või haigus;
Lähisuhte, kooselu või abielu katkemine, kokkulepete rikkumine lähisuhetes, usalduse reetmine, väljajätt pere- või sõpruskonnast;
Teise linna või riiki kolimine

7.2 Toetatava kriis ja toetaja kriis

Kriisijuhtimine kogemuspõhises toes eeldab selget vastust küsimusele: “Kes on kriisis?”. Vastusest sõltub, kuidas edasi tegutseda.

Juhul, kui kriisi kogeb inimene, keda oleme kogemuspõhiselt toetamas, räägime toetatava kriisist. Olles kogemuspõhise toetajana ise kriisis, on tegemist toetaja kriisiga. Ehkki kriisijuhtimine ning toetaja reaktsioon sõltub sellest, kes on kriisis, on kummalgi juhul esmatähtis osapoolte tervis, turvatunne ja asjakohane abi.

Toetatava kriis

Psühholoogilises kriisis või traumeerivas olukorras tuleb kõigepealt tegeleda praktiliste küsimustega, mis puudutavad toetatava turvalisust ja turvatunnet. Keskendu toetajana esmalt turvatunde tagamisele ning aita toetataval hoolitseda põhivajaduste eest. Oluline on, et toetatav leiaks psühholoogilises kriisis millegi, mis aitaks tal hoida jalgealust, mingit pidepunkti, et seejärel keskenduda toimetulekuviisidele.

Psühholoogilises kriisis toetatavale on oluline, et tema toetaja suudaks toime tulla stressi, kriisi ja traumaga. Toetaja ennastjuhtivus aitab hoida ka toetatava tervist ja heaolu. Selleks et pakkuda keerukates olukordades asjakohast tuge, peaks toetaja teadlik olema enda pädevustest ja ressurssidest.

Oma pädevust ja selle piire peab kindlasti silmas pidama, sest kogemuspõhised toetajad võivad olla väga erineva väljaõppe ja taustaga, mis omakorda mõjutab kriisis toetatavat. Mõnel kogemuspõhisel toetajal võib olla eelnev haridus teemakohasel erialal, näiteks psühholoogias, sotsiaaltöös või tervishoius, samas kui mõnel teisel on hulgaliselt praktilisi kogemusi, ent vaimse tervise alane väljaõpe võib olla veel napp.

Toetajal võiks meeles mõlkuda, et vahel vajab toetatav vaimse tervise spetsialisti (täiendavat) abi. Iseäranis tähtis on see psühholoogilise kriisi või traumade puhul. Selleks, et abi jõuaks toetatavani, võiks kogemuspõhine toetaja talle abi leidmiseks vajalikku teavet pakkuda. Teave võiks üldjuhul piirduda esmavajalikuga, mitte ilmtingimata seisneda kogemuspõhise toetaja isiklikes kogemustes abi otsimisega.

Kui annad toetatavale infot, olgu see lihtne, faktipõhine ning edastatud hoolivalt. Alati on hea esmalt uurida, kas toetatav soovib üldse tolles hetkes kuulda sinu vaatenurka, puudutagu see siis sinu isiklikku kogemust või teavet abi kohta, millest tal võiks kasu olla. Teisalt, toetatava psühholoogiline kriis ei pruugi olla õige aeg sinu kui toetaja isiklikeks lugudeks ega suure hulga info jagamiseks.

Toetatava kriisi puhul pea eriliselt silmas enda kui toetaja ressursse: hoolitse teadlikult ja ka ennetavalt enda heaolu eest. See on esmane nii sinu kui su toetatava jaoks! Tasub meeles hoida, et oma vajaduste ja piiride eiramine on väga riskantne, kuna suureneb läbipõlemisoht, mispuhul kellelegi teisele tuge pakkuda siis enam ei saa ega võigi.

Üle tasub vaadata e-kursuse alapeatükk 2.5, kus keskendume traumateadliku kogemuspõhise toe põhimõtetele. Kasuks võivad tulla vaimse tervise esmaabi või psühhosotsiaalse esmaabi raamistikud, eriti kriisiolukordade jaoks. Tutvustame mõlemat raamistikku lühidalt alapeatükis 7.3.

Toetaja kriis

Kogemuspõhiste toetajatena oleme eeskätt inimesed ja seetõttu võime kriise kogeda ka enda elus. Kui oleme ise sattunud kriisi, ei peaks teistele samal ajal tuge pakkuma, vaid oluline on võtta hingetõmbeaeg. Sellises olukorras peame seadma prioriteediks omaenda heaolu ja saama esmalt ise tuge. Nagu sageli öeldakse - tühi kott ei seisa püsti.

Esmatähtis on iseendale otsida abi. Kui tunneme end toetajatena ülekoormatuna ja oleme iseenda vajadused unarusse jätnud, tuleb kindlasti leida usaldusisik või professionaal, kellega sellest rääkida. Abi otsida tuleb ka, kui oleme üle elanud psühholoogilise trauma ega tule enam toime.

Kui töötad organisatsioonis, anna olukorrast võimalikult kiiresti teada oma otsesele juhile või mõnele teisele asjakohasele isikule. Selleks et saaksid taastuda, on vaja teha paus teiste toetamisest. Võimalik, et leiad tuge oma meeskonnast - hoolivate inimestega koos aja veetmine võib olla vaimule turgutav. Juhul, kui su töökollektiiv ja töökeskkond sulle toetavalt mõjub, võid jätkuvalt ka näiteks kontoris kohal käia ja kolleegidega suhelda, kuid pea meeles, et sina peaksid saama sel perioodil teistelt emotsionaalset tuge, mitte seda ise teistele pakkuma.

Siin on mõned küsimused, mis aitavad sul kogemuspõhise toetaja hinnata, kas oled parasjagu kogemas psühholoogilist kriisi:

Kas sa tunned, et oled kontrolli kaotamas või sul on raskusi igapäevaelu ja ülesannetega hakkama saamisel?
On sul raskusi söömise, une või enda hügieeni eest hoolitsemisega?
Oled sa hiljuti kogenud mõnda ootamatut sündmust, mis on sinus esile kutsunud tugevaid emotsioone või hoopiski tuimuse?
Kas tunned, et sinu tavapärased toimetulekuviisid ei ole piisavad või neist pole abi?

Kui vastasid vähemalt ühele küsimusele "jah", võiksid oma seisundit tähelepanelikult uurida. Kui vastasid "jah" kahele või enamale küsimusele, võib tegu olla psühholoogilise kriisiga, mispuhul otsi esimesel võimalusel abi ja tuge lähedastelt, vaimse tervise spetsialistilt või kriisinõustajalt.

Selle e-kursuse 8. peatükist leiad täiendavaid ressursse ja nõuandeid oma olukorra hindamiseks ja sellest teistega rääkimiseks. Selles, enesehoiule pühendatud peatükis sisaldub ka nn valgusfoori süsteem ja kui kuulud nn "punase tule tsooni", tuleb otsekohe abi otsida.

7.3. Toetamise strateegiad psühholoogilises kriisis

Kogemuspõhist tuge saab pakkuda mitmeti. Et iga toetaja on omaette indiviid temale omaste tugevuste ja suhtlemisstiiliga, on iga toetava suhte dünaamika ainulaadne. Sellegipoolest on kasulik toetuda suunistele, mis aitavad üles ehitada toetavat ja stabiilset suhtlust. Neist suunistest võib just kriisiolukorras palju abi olla.

Kriisiplaani olemasolu

Kriisiplaan on vajalik selleks, et kriisiolukorda sattudes ei peaks hakkama lahendusi välja töötama, vaid lahenduskäigud on juba olemas ning nende järgi saab kiirelt tegutsema hakata. Selleks peab plaan olema eelnevalt koostatud. Organisatsioonides on kasulik ettenägelikult välja töötada konkreetne, samm-sammuline plaan niisuguste kriisiolukordade puhuks, mis võivad asutust ennast, selle liikmeid või tegevusi oluliselt mõjutada.

Kogemuspõhise toe pakkumise puhul liigitub kriisiolukorraks näiteks võtmeisikute haigestumine või tervisealane tagasilangus töökollektiivis; surm (sh suitsiid) organisatsioonis või toetatavate seas; asutusele ootamatu finantsiline või muud liiki risk jmt. Kriisiplaan pole mõeldud üksnes asutustele, vaid selle võib luua igaüks enda otstarbeks, näiteks ette ennustatavate raskustega toimetulekuks (kroonilise terviseprobleemi süvenemine jmt).

Kriisiplaani on hea välja töötada tiimina. Kõigepealt tuleb valida kriisistsenaarium, millega toimetuleku jaoks plaan koostatakse. Seejärel mõelge, keda olukord tõenäoliselt kõige enam mõjutab - kes on need inimesed/rühmad, kes tõenäoliselt tuge vajavad? Kes saaksid tuge pakkuda, kuidas nendega ühendust võtta ja milliseid kokkuleppeid saab selleks juba praegu sõlmida? Kuidas viime kokku toetajad ja toetust vajavad inimesed?

Veel üks ülimalt oluline teema kriisiolukorras on informatsioon – võib isegi öelda, et kriisijuhtimine on esmajoones infojuhtimine. Kes peab kriisiolukorrast esmajoones kuulma? Millises järjekorras peaksime asjassepuutuvaid inimesi teavitama (nt juhatus, tiim, kogu organisatsioon)? Oluline on anda teavet neile, keda olukord otseselt mõjutab, ning see info tuleks edastada neutraalselt, lühidalt, faktiliselt, kuid sealjuures hoolivalt ja inimlikult. Sageli on kasulik koos esmase teabega anda inimestele juhised edasise abi saamiseks.

Harjutus

Ülesanne: kui töötad organisatsioonis, siis uuri, millele toetudes on seal tavaks kriiside korral tegutseda.
Kas on olemas konkreetne, samm-sammuline plaan eri tüüpi kriisiolukordade jaoks?

Põhjalikumat on seda teemat käsitletud Peer Support+ e-raamatus, kust leiad juhendi kriisiplaani koostamiseks organisatsioonis ja näidisplaani.

Vaimse tervise esmaabi

Kogemuspõhine toetaja võiks tutvuda vaimse tervise esmaabi põhimõtetega. See on abi, mida osutatakse inimesele, kellel on tekkimas vaimse tervise probleem, kelle olemasolev vaimse tervise probleem süveneb või kellel on vaimse tervise kriis. Vaimse tervise esmaabi antakse kuni asjakohase professionaalse abi saamise või kriisi lahenemiseni. (Ingliskeelse lühiülevaate vaimse tervise esmaabi ajaloo kohta leiad siit).

Esmatähtis on kohandada antav abi selle inimese vajadustele vastavaks, keda toetatakse. Tasub meeles pidada, et siinsed juhtnöörid on üldised soovitused, mille kasutamisel tasub arvesse võtta kohaliku tervishoiusüsteemi võimalusi ja eripärasid. Vaimse tervise esmaabi juhtnöörid on välja töötanud ekspertkogud, kuhu on kuulunud vaimse tervise raskuseid kogenud inimesed, nende hooldajad ja vaimse tervise spetsialistid.

Inglisekeelseid juhtnööre saab alla laadida sellelt leheküljelt, kus leiab materjali laia ringi teemade kohta, näiteks kuidas toetada inimest depressiooni, söömishäirete, suitsidaalsete mõtete või käitumise ja paljude teiste vaimse tervise raskuste korral. Eraldi tähelepanu on pööratud sotsiaalselt ebavõrdses olukorras olevatele gruppidele, näiteks kuidas pakkuda tuge viipekeelsetele kurtidele, noortele, LGBTQIA+ kogukonda kuuluvatele inimestele, jne.

Viidatud veebilehelt leiab ka rida juhiseid vaimse tervise murede ja rahaliste raskustega inimeste toetamiseks. Nagu näha, leidub hulgaliselt materjali, mis ei mahu selle kursuse raamidesse, kuid mis aitavad sind kui kogemuspõhist toetajat pädevuste laiendamisel.

Vaimse tervise esmaabi sammud

Järgnevas lühivideos tutvustatakse vaimse tervise esmaabi viit sammu:

Enne vaimse tervise esmaabi andmist on oluline esmalt hinnata, kas sul on jaksu ja võimalust toetamiseks. Hinda kriitiliselt, kas oled abi andmiseks valmis piisavalt aega varuma ning kuidas on lood sinu enda heaolu ja muude ressurssidega (vaata peatükis 8 käsitletud enesehoiu temaatikat). Ainult siis, kui oled veendunud, et sinu käsutuses on vajalik ajaline, emotsionaalne jms ressurss, võid osutada esmaabi.

Lähene ja hinda olukorda - kas on oht suitsiidiks või tervisekahjustusteks?
Kuula ilma hinnanguid andmata
Paku kindlustunnet
Julgusta professionaalse abi kasutamist
Julgusta eneseabi ja teiste toetavate strateegiate kasutamist

Pärast kellelegi vaimse tervise esmaabi andmist on õige hetk tegeleda enesehoiuga, kuna sedalaadi empaatilised ja toetavad vestlused neelavad loomupäraselt hulga vaimset energiat.

Eestiski on võimalik õppida andma vaimse tervise esmaabi - uuri lähemalt siit!

Psühholoogiline (või psühhosotsiaalne) esmaabi

Teiseks on hea tutvuda psühholoogilise (või psühhosotsiaalse) esmaabi põhimõtetega. See on mõnes mõttes veelgi praktilisem lähenemine kui vaimse tervise esmaabi, kuivõrd selle keskmes on traumeeriva olukorra järgne põhivajaduste eest hoolitsemine.

Maailma Terviseorganisatsioon on loonud sellekohased materjalid, mis on kättesaadavad nende veebilehel; (otselink uuendatud eestikeelsele materjalile Sotsiaalkindlustusameti lehel). Psühholoogilise esmaabi juhend on hulk juhtnööre, mida tasub kohandada kohalike olude ja võimaluste järgi.

Psühholoogilise esmaabi all peetakse silmas inimliku, toetava ja praktilise toe pakkumist tõsise kriisi tõttu kannatada saanud inimesele, kes võib vajada abi.

Psühholoogiline esmaabi sisaldab endas:

praktilise abi ja toe pakkumist, mis ei ole pealetükkiv;
vajaduste ja murede hindamist;
inimese abistamist tema põhivajaduste katmisel (näiteks toit ja vesi, teave);
inimese kuulamist, sundimata teda rääkima;
inimese trööstimist ja aitamist, et ta tunneks end rahuliku(ma)na;
inimese aitamist teabe saamisel ning teenuste leidmisel;
inimese toetamist viisil, mis ei retraumatiseeri.

Ehkki psühholoogilise esmaabi alla kuulub ka valmisolek inimese lugu ära kuulata, tuleks vältida inimese survestamist selleks. Abistada saab ka ilma, et inimene avaks oma tundeid ja kirjeldaks oma vahetuid reaktsioone. Psühholoogilist esmaabi andes ei palu me inimesel analüüsida temaga juhtunut ega lasku põhjalikku arutellu talle kannatusi põhjustanud sündmuse üle.

Psühholoogiline esmaabi kätkeb endas tegureid, mida peetakse inimese pikaajalisel taastumisel kõige tõhusamaks (vastavalt uuringutele ja paljude otseste abistajate üksmeelsele arvamusele). Need tegurid hõlmavad järgmist:

turvatunne, kontakt teistega, rahu ja lootusrikkus;
juurdepääs sotsiaalsele, füüsilisele ja emotsionaalsele toele;
tunnet, et inimene suudab end nii üksikinimese kui ka kogukonnas end aidata.

Oleme allpool toodud materjali veidi kohandanud, et need vastaksid just kogemuspõhise toe pakkumise vajadustele (kuna psühholoogiline esmaabi on laialt kasutusel suurte humanitaarkriiside puhul nagu näiteks sõdade, looduskatastroofide, õnnetuste korral.

Psühholoogilise esmaabi kolm peamist põhimõtet on: vaata, kuula ja ühenda. Igal põhimõtte puhul toome välja, kuidas võiks selle järgi toimida.

Vaata:

Kontrolli ohutust. Vali koht, kus saate vestelda privaatselt ja turvaliselt.
Tee kindlaks, kas inimesel on rahuldamata põhivajadusi (näiteks vajab erakorralist arstiabi, on puruks rebenenud riietes vmt).
Tee kindlaks, kas inimesel on tõsine stressreaktsioon (näiteks on endast väga väljas; on võimetu omal jõul liikuma, ei ole kontaktne, on šokiseisundis vmt).

Kuula:

Lähene inimesele, kes võib vajada tuge ja loo kontakt.
Küsi, millised on inimese vajadused ja mured.
Kuula inimest ja aita tal tunda end rahulikult.

Ühenda:

Aita inimesel rahuldada tema põhivajadusi ja jõuda asjakohaste teenusteni.
Abista inimest tema jaoks hetkel kõige akuutsemate murede adresseerimisel.
Anna talle olukorra või probleemi kohta asjakohast infot.
Aita inimesel luua kontakt oma lähedastega ja abista sotsiaalse toe saamisel.
Kui lubad temaga hiljem ühendust võtta, tee seda kindlasti!

Sarnaselt vaimse tervise esmaabile on ka psühholoogilise esmaabi andmise järel oluline hoolitseda enda heaolu eest. Kuidas seda teha, ongi järgmise peatüki teema.