Sissejuhatus
Oled kursust läbides saanud tutvuda kogemuspõhise toe olemuse ja põhimõtetega ning õppinud, kuidas jagada oma kogemusi taastumisloo kujul. Nüüd on paras aeg heita pilku kogemuspõhise toe vestluse ülesehitusele. Selle e-kursuse alapeatüki 2.5 (traumateadlik kogemuspõhine toetamine) järgi on tähtis, et toetaja käituks viisil, mida toetatav oskaks ette oodata ja mis tekitaks temas usaldust. Kogemuspõhise toe vestluste struktureerimisel on abi neljaetapilisest mudelist, mida järgnevalt esitame.
Mudel, millest nüüd juttu tuleb, on eelkõige toetav juhtnöör. See osundab samm-sammult, kuidas üles ehitada kogemuspõhise toetamise kohtumisi. Seda mudelit ei peaks piinliku täpsusega järgima, näiteks keskendudes üksnes esimesele etapile esimesel kohtumisel, teisele etapile teisel jne. Mudeliga võib paindlikult ümber käia, sest selle etapid on kohandatavad. Etappe võib mõnel puhul rakendada ühekorraga; teistel puhkudel muuta nende järjestust. Vestluse ülesehituse pidepunkte võib julgelt ja loovalt mugandada, et raamistus vastaks kõige paremini sinu ja su toetatava vajadustele.
Vahel selgub kohtumise käigus, et su toetatav vajab sootuks teistsugust tuge kui sina plaanisid. Näiteks olid mõelnud temaga rääkida taastumisest, ent kokku saades selgub, et tema lemmikloom on äsja surnud ning toetatav vajab hoopis lohutust. Oluline on olla muutustele avatud ja võimaldada ümberkorraldusi. Inimesed kipuvad vahel ootamatult reageerima. Seda arvesse võttes tuleb ühelt poolt olla valmis ootamatusteks, ent teisalt püüda säilitada kohtumisest kohtumisse selget läbivat joont ja ülesehituse osi. Korduvad elemendid loovad turvatunnet.
5.1 Vestluse ülesehitus kohtumistel
Enne esimest kohtumist
Püüa paika loksutada praktilised küsimused! Siia kuuluvad kokkulepped kohtumise kellaaja, koha ja sessioonide sageduse üle; samuti see, kas ja kuidas suheldakse kohtumiste vahelisel ajal. Uuri toetatavalt, mis aitab tal end mugavalt tunda ja mis teda häiriks. Rääkige läbi piirid: maini oma isiklikke piire (lähemalt on vaimset tervist toetavaid isiklikke piire käsitletud e-kursuse alapeatükis 2.1) ja küsi toetatavalt tema piiride kohta. Keskustelu teie mõlema vajaduste, ootuste ja lootuste üle on väga oluline, et edasine toetamine õnnestuks.
Kokkulepete sõlmimine suhte algusjärgus aitab kaasa toetava suhte kujunemisele ning edasisi võimalikke arusaamatusi ennetada. Juhul, kui kogemuspõhise nõustamise protsessis ja kohtumiste käigus tekib möödarääkimisi või erimeelsuseid, on tunduvalt lihtsam neid teemaks võtta siis, kui saate toetuda juba alguses sõlmitud lepetele. Näiteks võib ette tulla, et toetatav nõuab kokkulepitust enam su aega ja tähelepanu, või juhtud toetajana ära unustama, et su toetatav tunneb end vesteldes väga ebamugavalt, kui mängib taustamuusika. Muidugi saab olude ja eelistuste muutumisel kokkuleppeid uuendada, kuna kõike ei saa kunagi ette näha ega aimata. Selge on aga see, et on võimatu võtta arvesse vajadusi, millest me teadlikud ei ole.
Enne kogemuspõhiselt toetava suhte sõlmimist on väga tähtis saada teada, milles toetatav tuge vajab. Kui tunned saadud info valguses end kogemuspõhise toetajana mingiski aspektis ebakindlalt, on kasulik astuda samm tagasi ning võtta see olukord kõne alla superviisori, mõne teise kogemuspõhise toetaja või vaimse tervise spetsialistiga. Võib juhtuda, et abiotsija seisab silmitsi probleemidega, mille puhul sina talle toeks olla ei saa; samuti ei pruugi kogemuspõhine tugi olla piisav vahend toetatava ootustele vastamiseks. Näiteks võib ta oodata sinult professionaalset vaimse tervise abi, mida pakub psühholoog või psühhiaater; või hoopistükkis püsivat tuge oma igapäevategevustes. Sel juhul tuleb olla aus ja öelda selgelt, mida sina saad toetatava heaks teha kogemuspõhise toetajana ning millistest teenustest või programmidest võib ta leida seesugust tuge ja abi, mida sina anda ei saa.
Esimene etapp
Esimeses etapis keskendud toetatava tundmaõppimisele. Üldjuhul toimub see esmakohtumisel, ent mõistagi jätkad tema kohta millegi uue teada saamist terve kogemuspõhise toe protsessi vältel. Küsimused, mida võid esmakohtumisel toetatavaga arutada (sina-vorm tähistab selles lõigus toetatavat - toim):
- Mida sina (toetatavana) soovid, et kogemuspõhine toetaja sinu kohta kindlasti teaks?
- Milliste teemadega seoses soovid kogemuspõhiselt toetajalt tuge saada ja kuidas see tugi võiks sinu arusaamise järgi välja näha?
- Mida oleks oluline mul toetajana (või teistel, kui olete grupis) sinu kohta teada?
- Millega sa (toetatav) tegeled vabal ajal?
Teine etapp
Järgmine samm kogemuspõhises toes seisneb teie omavahelise kontakti/protsessi eesmärgi sõnastamises, seda eeskätt esimeste kohtumiste käigus. Millised on sinu kui toetaja ootused? Millised on su toetatava ootused? Mida soovite te kohtumise jooksul saavutada? Kas su toetatav soovib “pead tuulutada” üleüldisemalt mõtteid jagades või soovib ta vestelda konkreetsete mälestuste, kogemuste või teemade üle?
Rääkimine ootustest, lootustest ja hirmudest annab sulle vajalikke pidepunkte edasiste kohtumiste suunamiseks, pakkudes muuhulgas infot selle kohta, milliseid teemasid vältida. Puudutada tasub sedagi, millist tuge saab su toetatav muudest allikatest.
Küsimusi, mille üle toetatavaga arutleda (sina-vorm tähistab järgnevates küsimustes toetatavat - toim ):
- Millest sa rääkida sooviksid? Mis su elus praegusel ajal toimumas on?
- Kuhu sooviksid selle vestluse toel jõuda?
- Kuidas eelistad kohtumisi kokku leppida?
- Kas oleksid praegu huvitatud pigem ühest-kahest kohtumisest või tunned, et sooviksid pikaajalisemat tuge?
Kolmas etapp
Kui kohtumisi puudutavad ootused ja eesmärgid on paika pandud, saate vestlustega juba rohkem süvitsi minna. Siin on mõned näpunäited ja meeldetuletused, mida järgides saad aidata toetataval tunda end tõeliselt ära kuulatuna:
- Kuula! Anna endast parim, et jätta mõneks ajaks kõrvale enda mured ja keskenduda käesolevale hetkele, mida koos toetatavaga jagad. Toetatava täie tähelepanuga kuulamisest annab märku näiteks see, kui esitad talle teemassepuutuvaid küsimusi, peegeldad kuuldut tagasi ja küsid aeg-ajalt kinnitust, kas said temast õigesti aru. Hoidu toetatava jutule vahele segamast, kui selleks pole just tungivat vajadust. Hea näide tungivast vajadusest on näiteks teada andmine, et kohtumise aeg on kohe lõppemas.
- Küsi küsimusi (küsimuste sõnastamisest saad sellel kursusel lugeda peatükis 6.2) ja julgusta toetatavaid ka sulle küsimusi esitama. Toetaja ja toetatava sarnane elukogemus teeb kogemuspõhise toe mitte ainult võimalikuks, vaid ka eriliseks ja väärtuslikuks.
- Anna nõu ainult juhul, kui seda otsesõnu küsitakse - leppides tõsiasjaga, et toetatav ei pruugi selle järgi talitada (loe lähemalt alapeatükist 5.2). Enamikel juhtudel on toetatav võimeline ise oma olukorrale kõige sobivamat lahendust leidma, ent talle on kasulik mõttekäikude üle arutlemine ning üheskoos veendumusele jõudmine selles, kas tehtav otsus on tema jaoks õige.
Neljas etapp
Olgugi, et pidevast kella kiikamisest tasub hoiduda, vältimaks muljet, justkui sul pole toetatava jaoks aega või sa ei soovi kohal viibida, peaksid siiski püüdma ajast teadlik olla. Võid vestluskaaslasele 10–15 minutit ette teada anda, et teie kohtumine hakkab peatselt lõppema ja on aeg hakata otsi vaikselt kokku tõmbama. Juhul, kui toetatav on jaganud väga valulikke tundeid ja mõtteid, annab see võimaluse kõnealune teema rahulikult lõpetada. Seejärel saad toetatava juhtida emotsionaalselt kergemate teemadeni, selleks et tal oleks pärast kohtumise lõppu väiksem võimalus jääda mõtteis räägitut üle ketrama või kinni keerukatesse emotsioonidesse.
Kohtumisest kohtumisse korduvad, sarnasel maneeril alustamised ja lõpetamised aitavad kaasa ootuspärase raamistiku loomisele nii üks-ühele toimuvatele kohtumistele kui ka grupivestlustele. Ühtlasi aitavad kohtumiste sarnased lõpud ja algused neiks ette valmistuda, kuna nii tuleb igaks korraks veidi vähem uusi küsimusi ja vestlusteemasid välja mõelda. Sellised väikesed tavad võivad olla ka midagi väikest, näiteks kohtumise alguses toetatavale tee pakkumine, parasjagu käsil oleva päeva üle muljetamine või iga kohtumise alustamine samade küsimustega (“Kuidas su tänane päev on möödunud?”, “Kuidas sul vahepeal läinud on?” jmt); kohtumise lõpus aga arutletu üle reflekteerimine, järgmise kohtumise kokku leppimine või veendumine selles, et toetatav teab, kuidas sinuga ühendust saada. Hea mõte on kohtumise lõpus küsida toetatavalt, mis tal sel päeval veel kavas on, või milliseid tegevusi on ta sellesse nädalasse plaanitud.
Sarnaselt kogemuspõhise toetamise muudele tahkudele, ei saa me pakkuda valmiskujul skripte ega juhtnööre kohtumiste alustamiseks ja lõpetamiseks, kuna need sõltuvad mitmest asjaoludest, näieks toetatava(te) vajadused, kokku lepitud piirid, kohtumiseks kasutatav ruum jne.
Siin on mõned küsimused, millele vastamine võib aidata sul koos toetatavaga luua just teile sobivad kohtumiste alustamise ja lõpetamise rituaalid. Võid neid küsida toetatavalt otse:
- Mis aitaks sul rääkida emotsionaalselt keerukatel teemadel?
- Kuidas sa pärast rasketest kogemustest rääkimist kõige paremini lõdvestud ja ümber lülitud?
Viimane kohtumine
Kogemuspõhise toetamise suhe võib lõppeda erinevatel põhjustel, näiteks kokkulepitud arv kohtumisi saab tehtud; toetatav jõuab teekonnal punkti, kus ta ei vaja enam tuge; toetaja või toetatav tunneb, et omavaheline suhtlus ei toimi; toetaja/toetatav kolib ära vms.
Plaanipäraseseks kontakti lõpuks on lihtsam ette valmistuda. Kui tead varakult ette, millal te toetatavaga viimast korda kohtute, annab see sulle toetajana piisavalt aega veendumaks, et toetatava probleemid, millega koos tegelesite, on saanud piisavalt tähelepanu, ning et toetatav on varustatud vajalike teadmiste, oskuste ja/või kontaktidega, mis aitavad tal jätkata taastumisteekonda. Peatset kontaktkohtumiste lõppu on kasulik meelde tuletada juba ajal, mil teil on veel paar kohtumist jäänud - see võimaldab teil mõlemal selle mõttega harjuda.
Kui kohtumisi on jäänud vaid mõni üksik, on hea mõte toetatavat julgustada tõstatama teemasid või esitama küsimusi, mis tal on südamele jäänud. Ühtlasi võid tal paluda kujutleda, kuidas ta elu kulgeb pärast teie kohtumiste lõppu. See aitab teil arutada võimalike murekohtade lahenduste üle ning otsida täiendavaid enesehoiu viise ja infot tugiteenuste kohta, näiteks sotsiaaltoetused ja -abi, spetsialisti tugi, kohalikud programmid-projektid ja nendeni jõudmine. Toetaja eesmärk on viia suhtlus lõpuni moel, mis võimaldab toetataval tunda piisaval määral valmisolekut tuleviku väljakutseteks.
Mõnikord võib kogemuspõhine toetamine lõppeda aga võrdlemisi järsult nii, et otsad tuleb kokku tõmmata üheainsa kohtumise või kirja teel. Juhul, kui asjad jäävad “õhku rippuma” ja toetatava probleemid lahenduseta, võib parim strateegia olla toetatavale viimasel kohtumisel või kirjalikult kasuliku teabe ja ressursside jagamine. Viimane kiri olgu kirjutatud - või kohtumine möödugu - helgel ja lootusrikkal toonil. Toetaja võiks öelda toetatavale häid soove.
Juhul, kui suhtlus toetatavaga katkeb n-ö üleöö, täielikult ja võimaluseta hüvasti jätta, on oluline lahti lasta.
See tähendab, et toetaja ei pühenda enam oma aega ega energiat seni toetatud inimese pärast muretsemisele ega säti oma peas ritta sobivaid sõnu juhuks, kui siiski peaksite kohtuma. Te ei ole enam seotud ja sa peaksid tasapisi edasi liikuma. Seejuures on igati normaalne ja ootuspärane, kui aeg-ajalt siiski juhtud varem toetatud inimese käekäigu üle mõtlema, või sulle meenub järsku mõni just talle iseloomulik käitumismaneer või sellest kogemusest õpitu.
5.2 Kas ja kuidas anda nõu
Kogemuspõhisel toetamisel ei tohi toetatavale nõuandeid jagada, tema eest probleeme lahendada ega moraali lugeda, kuidas ta oma elu peaks elama. Kiusatus nõu anda võib kindlasti tekkida, näiteks mõnes olukorras kohe tahaks öelda, kuidas sinu meelest peaks käituma või mõtlema. Sellele kiusatusele ei tohi järgi anda!
Eks ole loomulik seegi, kui tahaksid toetatavat juhendada teekonnal läbi valusate kogemuste, mida ise oled ületanud. Vaadates tagasi oma teekonnale, võid olla märganud komistuskive, millest tahaksid teda säästa, et tal aidata teha paremaid valikuid. Ent nõu anda ei ole sinu roll.
Nagu eelnevalt on välja toodud, siis pole kunagi võimalik toetatava tundeid, mõtteid, väärtusi või eesmärke täienisti teada. Toetaja teab ainult seda, mida toetatav talle on usaldanud ja see on kõigest väike infokild selle imetabaselt kompleksse inimese maailma kohta.
Juhul, kui sinult kogemuspõhise toetajana nõu küsitakse, siis…
- Kui võimalik, ära anna nõu.
- Esita toetatavale parem täpsustavaid küsimusi. Uuri välja, kas ja millised võimalikke lahendusi oma probleemidele on tal mõttesse tulnud; arutlege üheskoos võimalike lahenduste plusside ja miinuste üle. Julgusta toetatavat rääkima teda ümbritsevate inimestega, kes teda hästi tunnevad ja on kursis väljakutsetega, millega ta rinda on pistmas. Vahel oskavad just sõbrad ja pereliikmed pakkuda väärtuslikke viiteid võimalikele lahendustele, ning võivad oma lähedasele abiks olla raskemate otsuste langetamisel.
- Kui su toetatav annab märku, et ta pea on täitsa tühi, võib abi olla suunavatest küsimustest, mis on kaalutletud ja läbimõeldud, näiteks:
- Oled sa kaalunud sellist võimalust, et …?
- Mida sa arvad sellest, kui …?
- Kui sinult ei ole nõu küsitud, siis ära seda paku. Kui sul on toetaja siiski tugev tunne, et peaksid tegema erandi, et aidata toetataval jälile jõuda sellele, mida tema ise teha tahaks, siis veendu esmalt, et su toetatav mõistab, et mainitud võimalused on kõigest teoreetilised lahenduskäigud, mille üle saate rahulikult kaalutleda, mitte tegevusjuhised, mida ta peaks kiiruga käiku laskma.
Algatuseks võid küsida toetatavalt, kas ta on avatud su mõtetele. Näiteks võib sobida sedalaadi sissejuhatus:
- "Sind kuulates tekkis mul paar mõtet. Tean, et sa ei ole minult nõu küsinud, seega küsin enne oma ideede jagamist, kas tahaksid kuulda mu mõtteid võimalike lahenduste osas või tunned, et see pigem praegusel hetkel ei toetaks sind?" ja
- “Kui mul oli keerukas toime tulla, siis mulle oli abiks ….” või
- "Kuidas sulle tunduks selline võimalik lahenduskäik ...?"
Estonian 
English 
Icelandic 
Dutch