Sissejuhatus
Üks viis, kuidas mõtestada lahti raskeid kogemusi, analüüsida minevikus juhtunut ning oma käitumise tagamaid, on niisugused kogemused loo vormis kirja panna. Lisaks sellele, et see aitab kirjutajal näha seoseid enda elusündmuste vahel, saab kogemuslugusid kasutada ka kogemuspõhises toetamises selleks, et julgustada ja abistada toetatavat. Kogemuslugu on omal kohal ka huvikaitse tegevuses, kuna see aitab tervise ja heaolu valdkonna otsustajate vaatevälja tuua olulisi kitsaskohti (näiteks abi saamisega seotud takistusi).
Selles peatükis esitleme mõningaid töövahendeid ja ideid, mis aitavad sul oma isiklikku lugu sõnadesse panna, et seda siis hiljem teiste toetamiseks, julgustamiseks ja inspireerimiseks kasutada. Kogemusloo jagamine võib olla päris keerukas, kuna selleks on tarvis eelnevalt läbi töötada ja seejärel teistega jagada niisuguseid seiku oma elust, mille jagamisest seni võib-olla hoidunud oled.
3.1 Mis on taastumislugu?
Taastumislugu ehk taastumisele keskenduv kogemuslugu on loo jagaja jutustus oma isiklikest katsumustest ja eeskätt sellest, kuidas tal on õnnestunud raskused ületada või õppida toime tulema allesjäänud murekohtadega. Taastumislugusid kasutatakse laialdaselt teraapias ja sõltuvushäirete 12-sammu programmides, et aidata inimestel läbi töötada neile valu tekitanud elusündmusi ja seda, millist mõju need sündmused on avaldanud nende kujunemisele.
Taastumisloo pikkus ja sisu sõltuvad suuresti loo koostamise eesmärgist. Kui seda kasutatakse isikliku abivahendina oma senise elukäigu üle mõtisklemiseks ja enda arengu teadvustamiseks, siis võib lugu olla täpselt nii pikk ja üksikasjalik, kui inimene ise soovib. Sedalaadi loos võidakse detailselt kirjeldada teatud mälestusi või lihtsalt anda ülevaadet sellest, mida inimene on läbi elanud. Juhul, kui taastumislugu on mõeldud teistega jagamiseks (niinimetatud avalik taastumislugu), tuleks tähelepanu pöörata loo struktuurile, pikkusele ja sõnastusele. Sel juhul peaks lugu sisendama kuulajale lootust, pakkuma kasulikku teavet või edastama läbimõeldud sõnumit. Avalikes taastumislugudes keskendutakse rohkem taastumisteekonna helgematele osadele selleks, et julgustada kuulajaid vajadusel teavet ja abi otsima.
Selle peatüki olulisim küsimus on järgmine: millist sõnumit tahaksid teistele enda looga edasi anda?
3.2 Kuidas saada aru, kas olen valmis oma taastumislugu kirja panema ja/või jagama?
Esmapilgul võib arvutis uue dokumendi loomine või paberi-pastaka haaramine ning kogetud raskustest kirjutamine tunduda lihtsa ülesandena, ent praktikas pole see just alati kergete killast. Isiklikke mõtteid, tundeid ja käitumise tagamaid ei pruugi olla lihtne sõnastada, iseäranis juhul, kui püüad kirjutada oma kõige raskematest hetkedest.
Need küsimused võivad aidata sul mõista, kas oled valmis oma kogemuslugu kirja panema ja teistega jagama:
- Kas oled oma teekonnal jõudnud kohta, kus oma katsumustest mõtlemine ei too enam kaasa tugevaid negatiivseid tundeid?
- Kas usud enda taastumisse?
Kui vastasid eitavalt vähemalt ühele neist küsimustest, siis ei pruugi oma kogemusloo kirjapanek olla praegu sinu jaoks õige samm. Asudes oma kogemuslugu koostama enne, kui kõnealused mälestused lakkavad teravat valu tekitamast, on oht takerduda tugevatesse tunnetesse. Kui sul pole õnnestunud kaasuvaid emotsioone läbi töötada ning ka sündmustest, mida soovid loos kirjeldada, pole möödunud piisavalt aega, on kerge jääda lõksu toona kogetud viha-, pinge- või lootusetusetundesse. Sel juhul võib käesolevasse hetke naasmine osutuda keerukaks. Kui loo kirjutamise käigus peaks siiski ilmnema, et leiad end taas üle elamas kunagisi katsumusi, on parem, kui kirjutamise mõneks ajaks kõrvale paned ja keskendud hoopiski sellele, mis su tuju tõsta aitab. Hea mõte on fokusseerida siinsele ja praegusele - antud hetkel sind ümbritsevatele inimestele, just nüüd toimuvatele tegevustele ja sulle ligipääsetavatele esemetele.
Pea meeles, et sinu valmisolek oma lugu jagada võib ajas muutuda ja kasvada. Enne kui haarad kinni järgmisest võimalusest oma kogemuslugu rääkida, peaksid iga kord enda valmisolekut hindama. Esita endale need kaks küsimust, mis eelnevalt siin ära on toodud. Märka seejuures enda üldist heaolu taset ja enesetunnet (selle kohta leiab kasulikke materjale 8. peatükist). Oma kogemuse jagamine teistega toob endaga paratamatult kaasa mõningast haavatavuse tunnet. Näiteks võivad inimesed reageerida sinu loole etteaimamatult või küsida küsimusi ja teha märkusi sinu jaoks raskete teemade kohta. Sellistele küsimustele vastamine on märksa kergem siis, kui sa oled omadega vaimselt heas kohas.
3.3 Kuidas oma taastumislugu kirja panna?
Leiad siit kolm harjutust, mis aitavad sul oma kogemusi sidusaks ja viimistletud taastumislooks sõnastada. Ülesannete läbi tegemine peaks võimaldama sul oma loo eri külgi märgata ja üleelatut uude valgusesse asetada. Parim on harjutused läbi teha just sellises järjestuses, nagu need siin e-kursusel toodud on, ning varuda selleks piisavalt aega, et saaksid rahulikult keskenduda.
Esimene harjutus
Tõenäoliselt lihtsaim viis oma lugu edasi anda on alustada algusest ja liikuda sündmustega kronoloogilist ajajoont pidi edasi. Elu pöördepunktidele kronoloogiliselt lähenemine on üks hõlpsamaid viise, kuidas hinnata, millises järjestuses kõnealused sündmused aset leidsid ja kuidas need sind mõjutasid. Selle harjutuse käigus palutakse sul visandada taastumise ajatelg (graafik), millele paigutad ajalises järjestuses sind elus mõjutanud positiivseid ja negatiivseid sündmusi ning pöördelisi hetki. Iga oluline elusündmus tähistatakse täpiga ning iga täpp ühendatakse omavahel joonega. Graafiku horisontaaltelg tähistab aega ning graafiku vertikaaltelg kirjeldab seda, kuivõrd positiivse või negatiivsena antud sündmusi tajud. Täpid graafikul on sinu loo pidepunktid, millest moodustub sinu taastumisloo selgroog. Pidepunkte täiendad hiljem lisandustega, et lugu tuleks sisukas.
Seda harjutust on üldjuhul mugavam teha paberil ja pliiatsiga, ent soovi korral võid kasutada ka näiteks meie loodud põhja Canva’s (link).
Teine harjutus
Esimese harjutuse abil said määratleda, mis on su elu keerukamad ajaperioodid. Teises harjutuses vaatled lähemalt kogetud raskuseid ja neist taastumise teekonda. See võib osutuda eriti kasulikuks juhul, kui soovid keskenduda ühele või paarile selgepiirilisemale kriisile oma taastumise ajajoonel. Kuid ka komplekssemaid raskusi kogenud inimesele võib teine harjutus tarvilik olla, sest selle abil saab analüüsida läbi elatud kriiside eri etappe.
Selle harjutuse aluseks on võetud Elizabeth Kübler-Rossi psühholoogiline mudel, mille eesmärk on seletada elumuutvate kogemuste kulgu. Kohaldades seda mudelit oma taastumisloole, võid mõttes läbi kaaluda, kas lisaksid oma muutuse (kriisi) kõverale veel pidepunkte, näiteks segaduse, ebakindluse, abituse või tuimusetunde kogemist. Kas su taastumist toetas tunnete/olukorra omaksvõtt, väline abi, millegi juurde õppimine või katse-eksitus meetod? Kas oled sellest kriisist väljumise käigus omandanud uusi oskusi, saanud juurde uusi ideid või enesekindlust?
Siin on ka üks minimalistlikum joonis, mis sind selles harjutuses toetada võib:
Kolmas harjutus
Kolmas harjutus lähtub Marshall Ganzi kolmeosalisest avaliku narratiivi struktuurist, mida kutsutakse “Minu lugu – Meie lugu – Praeguse hetke lugu“. (allikas)
See struktuur võib olla eriti kasulik taastumisloo jagamiseks laiema publikuga (võrreldes üks-ühele vestlusega oma toetatavaga) - näiteks vaimse tervise alase teadlikkuse tõstmise üritustel, töötubades, videoformaadis või kirjasõnas.
Harjutuse esimese sammuna mõtle publikule, kellega tahaksid enda lugu jagada. Publikule, kellele tahaksid sisendada lootust ja anda julgustust. On su loo publikuks saatusekaaslased - inimesed, kes kogevad sinuga sarnaseid probleeme - või hoopis nende sõbrad, vanemad, partnerid? Millises vanuses inimestega tunned kõige tugevamat sidet? Või äkki soovid oma loo suunata hoopis õpetajatele, sotsiaaltöötajatele või teistele professionaalidele, kelle silmaringi võiks avardada sinu läbielatud kogemusest kuulmine? Taastumisloo jagamine spetsialistidega võib aidata tõsta nende teadlikkust vaimse tervise raskustega inimeste toetamise (täiendavatest) võimalustest oma töös. Muidugi saad oma kogemuste põhjal kokku panna mitmeid lugusid erinevatele auditooriumitele, ent selle harjutuse jaoks vali välja üks sihtgrupp, kellele sooviksid oma lugu jagada.
Kolmas harjutus koosneb kolmest eri osast (elemendist), mis on loetletud joonisel.
Harjutuse esimene osa (element) – „Minu lugu“ – võib olla lühiversioon eelmise kahe harjutuse jooksul kirjutatud lugudest. Seda osa alustatakse harilikult väikese enesetutvustusega. Jutustatakse enda kogemusest ning sellest, mida kogemuse käigus õppinud ollakse. Selle osa tulemusena peaks valmima kogemuslugu, milles pannakse erilist rõhku “ülesmäge minekule”. Selleks peaks suurem osa taastumisloost (vähemalt pool) keskenduma inimestele, tegevustele, mõtetele, langetatud otsustele ja saadud toele, mis on loo koostajat taastumisel aidanud. Töötatakse ajaetapiga pärast kriisi haripunkti, mis hõlmab Kübleri-Rossi muutuste kõveras järgmisi etappe pärast masendust (depression): kaalutlemine (deliberation), valik (choice), omaksvõtt ja kohanemine (integration).
Selles osa tarbeks palutakse sul välja valida olulisim, mis jäi sõelale eelmistest harjutustest, kui töötasid taastumise ajajoone ja muutuste kõveraga. Võib tekkida küsimus - kuidas ma tean, mis on kõige olulisem? Meie endi jaoks on tähtsad ju kõik meie teekonna pöördepunktid ja tehtud valikud, sest need on meie elu ja identiteedi osad. Siin võib olla abi teistsuguse vaatenurgaga katsetamisest, kui küsid endalt: “Millest pean ma kindlasti rääkima, et lugu oleks loogiline ja mõistetav?”. Tasub kõrva taha panna, et kuulajale võib lugu endiselt terviklik näida isegi siis, kui oleme sellest mitmeid seiku kõrvale jätnud või piirdunud vaid nende põgusa mainimisega.
Teine osa (element) – “Meie lugu” – viitab teistega jagatud ühisele kogemusele. Siin tõmmatakse loo vestmisel paralleele enda kogemuse ja mõne laiema kogukonna liikmete kogemuste vahele. Enamasti on selleks kogukonnaks inimesed, kes on meiega sarnases olukorras. Selles harjutuse osas kirjeldad, kuidas sinu lugu - sinu kogemus, olukord, kogetud raskused, sinu väärtused - on seotud mõne suurema “meie”-ga. M. Ganz tuletab siin kohal meelde, et inimene kuulub ühtaegu mitmetesse gruppidesse (“meie”-d): perekond, kogukond, usuringkond, asutus, amet, rahvus või ühiskondlik liikumine. Meie lugu väljendab väärtuseid ja kogemusi, mida jagame nende inimestega, keda soovime looga kõnetada.
Selles harjutuse osas on hea hetk rääkida motivatsioonist, miks sa soovid teistega oma kogemusi jagada. Sageli peitub põhjus küünarnukitundes: oleme enda jaoks avastanud inimesed, kes on meiega sarnased. Teisedki võivad sinu taastumislugu kuulates mõista, et nad pole oma murega üksipäini silmitsi, ja tunda õlatunnet. See on hea võimalus otse auditooriumi poole pöörduda, andes kuulajaile teada, et nemad ise ja nende käekäik läheb kellelegi korda. Pöördumine ei pea olema midagi keerulist, piisab sellest: “Kindlasti leidub siin (saalis, ruumis) neid, kes tunnevad end just nõnda (lootusetult, segaduses, õnnetult vms) nagu mina toona.” Seda tasub sõnastada just endale suupäraselt.
Kolmas osa (element) - “Praeguse hetke lugu” - on see osa harjutusest, milles sõnastatakse selge sõnum või üleskutse ning rõhutatakse, et taastumise osas tasub olla lootusrikas. See on võimalus kuulajaile öelda, mida nemad ise saavad oma elus muutuste esile kutsumiseks ette võtta. Loo keskset sõnumit formuleerides võid mõelda, mida tahaksid öelda just neile, keda eriliselt kõnetas eelmises elemendis kirjeldatud "meie"-tunne. See on võimalus selgelt välja tuua loo põhisõnumit või võtmepunkte, mida tahad kuulajatele kaasa anda.
Taastumisloo kirja panemine eelpool kirjeldatud kolmeosalise struktuuri järgi nõuab sinult aega rahulikuks süvenemiseks. Ära muretse, kui peaksid tundma, et Su lugu ei ole päris täiuslik - ega ka siis, kui tunned, et täiusest on asi vaat et valgusaastate kaugusel! Pea meeles, et sinu taastumislugu on ajas muutuv ja edasi arenev. Nii, kuis kasvad ja arened sina, nõnda muutub ka su lugu. Kogemuslood kipuvad iga järgneva jagamisega õige pisut uut kuube omandama, kuna esiteks õpid ise juurde ja sinu vaatenurgad muutuvad. Teiseks on mõistlik kohandada oma lugu just sellele publikule, kes sind parasjagu kuulamas on.
Kolmanda harjutuse järgi üles ehitatud näidisloo leiad siit:
3.4 Mida taastumisloosse lisada ja mida ütlemata jätta?
Nüüd, kus oled kirja saanud oma taastumisloo esimese mustandi, võid enda üle uhke olla. Hästi tehtud!
Tõenäoliselt võis sul kirjutamise ajal kerkida mõtteis mitmeid küsimusi. Kas peaksin ühest või teisest teemast kirjutama või pigem mitte? Kas see on sobilik? Milliseid sõnu peaksin kasutama? Sedalaadi kõhklused on igati ootuspärane osa kirjutamise protsessist. Kui valmistada ette publikuga jagatavat lugu, võiks alljärgnevaid aspekte silmas pidada
Mida tasub kindlasti enda taastumisloos öelda ja miks?
- KIRJELDADA neid tundeid, meeleseisundit, mõttemustreid, vaadet elule ja inimestele vms, mis valdas sind rasketel aegadel. Sellest võidavad kuulajad, kes…:
- omavad sinuga sarnaseid kogemusi, kuna nendel on võimalik jõuda äratundmisele, et nad ei ole raskete tunnete või mõtetega päris üksipäini.
- pole ise midagi sellist läbi elanud, kuna neil on nüüd võimalus teiste inimeste kogetud raskusi paremini hoomata.
- RÄÄKIDA sellest, kuidas jõudsid olukorra muutmise või abi otsimiseni. See mõjub julgustavalt ja võib anda kuulajaile praktilisi ideid, kuidas enda taastumisteekonnal esimesi samme astuda.
- TUUA ESILE, kes ja mis on sind enim toetanud, aidanud ja innustanud nii su taastumisteekonna alguses kui ka nüüd, mil sellest kogemusest tagasivaates räägid. See võib anda kasulikke mõtteid nii neile kuulajaile, kes alles hakkavad raskustest väljapääsu otsima või on parasjagu taastumas, kui ka neile, kes toetavad teisi, sarnase murega inimesi.
Lühiülesanne 1
Kirjuta üles viis asja (inimest, tegevust, mõtet või muud), mis on sind taastumise teekonnal aidanud.
- Pühendada enamik loost TAASTUMISELE(mitte raskustele) ning lõpetada oma lugu helgel toonil. Vastasel juhul võivad raskete aegade kirjeldused tekstis võimust võtta, muutes taastumise kui sellise teisejärguliseks. Tasub meeles pidada, et taastumislugu peaks kuulajaile lootust sisendama. Kuna taastumislugu iseenesest kätkeb endas süngeid toone ja teemasid, on oluline aidata kuulajal, kes mõttes sinuga sel teekonnal sammu peab, optimistlikusse või vähemasti neutraalsesse meeleseisundisse ümber lülituda. Oma loo positiivse sõnumiga lõpetamine annab hea tunde nii kuulajaile kui ka taastumisloo jagajale.
Lühiülesanne 2
Kavanda oma taastumisloole kaks erinevat võimalikku lõppu, millest kumbki oleks helges ja julgustavas võtmes.
Näiteks võib emb-kumb või mõlemad neist võimalikest lõppudest sisaldada:
- positiivset pilku möödunule (näiteks: “Mul on hea meel, et see periood mu elus on möödanik”, “Ma olen tänulik, et julgesin oma murest kellelegi rääkida”, “Ma olen õnnelik, et mul on sõbrad, kes mind selles toetasid”)
- põhjust, miks otsustasid oma lugu jagada (näiteks: “Tahtsin oma lugu jagada teiega, et julgustada vähemalt üht inimest oma murele abi leidma.”)
Mida ei tasuks taastumisloos jagada ja miks?
- VÄLTIDA ennastkahjustava käitumise kirjeldusi! Paraku võivad seesugused kirjeldused mõjuda juhiste, „nippide” või “ideedena”, mida järele proovida – ka siis, kui jagamise eesmärk oli sootuks teine. Seega ära kirjelda oma taastumisloos:
- kuidas oled end vigastanud või kahjustanud,
- suitsiidikatse ettevalmistamist või läbi viimist,
- söömishäirest tulenevat käitumist või häiritud söömiskäitumist,
- kuidas oled (eelmainitud ja muud) ennastkahjustavat käitumist inimeste eest varjanud.
Eriti tähtis on meeles pidada, et isegi juhul, kui keegi küsib selliste teemade kohta (näiteks “Kuidas sa ennast kahjustasid?” või “Kuidas sa näljatunnet alla surusid?”), peaksid kindlalt hoiduma sedalaadi detailide jagamisest! Sellistele küsimustele võiks vastata näiteks nii: “Selle kirjeldamine ei ole mõistlik”.
- VÄLTIDA tervisliku seisundiga seotud (numbriliste) näitajate mainimist, mis võiksid kuulajate peas võrdlusmomente tekitada, seda iseäranis häiritud söömiskäitumise ja sõltuvuskäitumise lugudes! Toidukogused, kaalunumber ja muud taolised näitajad võivad kergesti juttu sisse lipsata siis, kui soovime illustreerida kogetud olukorra tõsidust. Vahel pole need näitajad isegi arvulised väärtused, ent võimaldavad siiski (tahtmatult) võrdlusmomenti. Siiski on äärmiselt oluline vältida stsenaariumi, milles kuulajad võrdleksid oma olukorda sinu kogemusega, ja otsustaks selle põhjal, et nende seisukord pole veel piisavalt tõsine abi otsimiseks! Seetõttu on oluline hoiduda niisuguste näitajate mainimisest nagu:
- kehakaal,
- kilokalorid (nii kaloraaži puudutavad enesekohased piirangud kui ka tarbitud või kulutatud toiteväärtus),
- probleemsele käitumisele kulunud täpne tundide arv päevas (näiteks trenn, hasartmängud) või rahasumma,
- söödud toidukogused jmt.
- MITTE JAGADA oma sõltuvushäirest taastumise lugu ennetustöö osana - ära jaga niisugust taastumislugu inimestele, kes ei kuritarvita sõltuvusttekitavaid aineid või kellel pole sõltuvust! Olgugi, et seesuguseid taastumislugusid kiputakse heauskselt just ennetustöösse hõlmama, võib sel olla vastupidine mõju. Nimelt võib see hoopistükkis tõsta kuulajate huvi sõltuvust tekitavate ainete vastu, tõenäosust neid proovida või nende tarvitamist jätkata. Kui su taastumislugu keskendub sõltuvushäire seljatamisele, tasub olla väga tähelepanelik, milliseid esinemisvõimalusi vastu võta, ning hoolikalt valida, millisele publikule esined. Kindlalt tuleb hoiduda oma taastumisloo jagamisest koolides ja kohtades, kus publik ei koosne sõltuvushäirest taastuvatest inimestest!
Juhul, kui sõltuvust tekitavatel ainetel on sinu kogemusloos keskne koht, nii et neist rääkimata jätmisel kannataks loo terviklikkus ja loogiline ülesehitus, siis maini seda võimalikult põgusalt ja neutraalselt (näiteks: „Ma jõin tol ajal palju alkoholi ja see süvendas mu probleeme,“ „Ma kuritarvitasin uimasteid ja see oli tõenäoliselt minu psühhoosi vallandajaks“). Kui sul on tingimata tarvis sõltuvust tekitavaid aineid mainida, siis:
- Ära kasuta slängi ega konkreetsete ainete nimetusi! Kasuta kõige neutraalsemaid üldnimetusi nagu näiteks alkohol, uimastid või narkootikumid, retseptiravimid jne.
- Ära kõnele neist ainetest kui probleemide lahendamise moodusest! Näiteks ei tasu öelda: „Ma tundsin end väga halvasti, mistõttu ma hakkasin jooma“, “Uputasin muresid pudelipõhja”, “Tegin narkot, et mitte tunda” vms.
- Ära kirjelda tundeid, mida kogesid uimastite mõju all! Näiteks pole sobilik taastumisloos öelda: “Ma pole kunagi sellist õnnetunnet kogenud, kui seda ainet tehes”.
- Ära maini uimastite koguseid ega tarbimissagedust!
Eelmainitud juhtnööride andmise põhjus seisneb selles, et vastasel korral võid oma taastumislooga (tahtmatult) uimastite tarvitamist romantiseerida või julgustada.
- HOIDUDA HÄIRIVATEST KIRJELDUSTEST JA ANDA SISUHOIATUS! Igasuguse vägivalla, õnnetuse või muude traumeerivate sündmuste kirjeldus võib kuulajatele negatiivselt mõjuda. Juhul, kui sellised sündmused on osa sinu kogemusloost, siis maini neid võimalikult lühidalt ja neutraalselt.
Kui taastumisloos puudutatud teemad võivad mõjuda publikule häirivalt, on väga oluline anda kohe loo alguses kuulajaile selge sisuhoiatus! Samuti leppige grupiga kokku, et igaüks võib mistahes hetkel püsti tõusta ja ruumist lahkuda ilma, et ta peaks teistele ses asjus selgitusi jagama. See normaliseerib oma heaolu eest vastutuse võtmist.
Taastumislood ei tohi kedagi retraumatiseerida! Seetõttu tasub sul olla oma kuulajate suhtes eriti tähelepanelik ja hooliv – nii mõnigi neist võib olla midagi sarnast ka ise läbi elanud.
3.5 Loo kohandused vastavalt publikule
Oma taastumislugu jagades peame alati kuulajatega arvestama. Selleks, et lugu oleks sihtgrupile hästi arusaadav, tasub silmas pidada kaht aspekti:
- sõnavara – sõnad, mida kasutame
- teemad, millest räägime
Mõtle enne taastumisloo jagamist läbi, kes saab olema sinu publik. Kui vanad nad on? Milline võiks olla nende elukogemus ja varasem kokkupuude loos käsitletavate teemadega? On nad mingi konkreetse ameti või eriala esindajad, näiteks õpetajad, sotsiaaltöötajad, arstid?
Selgita need asjaolud kindlasti enne esinemist välja! Nii oskad oma taastumislugu paremini adapteerida nende tarvis, kes sind kuulama tulevad.
Sõnavara mugandamisel tasub lähtuda küsimusest: “On see arusaadav?”. Lihtsate sõnade kasutamine on tavaliselt parim valik. Kui taastumisloos on kasutatud üldlevinud sõnu, mõistab sind enamik kuulajaskondi ja su lugu vajab vähe kohandusi.
Kui jagame oma lugu noorte või õpiraskustega inimestega, on juhtmõttest “lihtsuses peitub võlu” ütlemata suur abi. Meie jutt võib kuulajatele ebaselge olla siis, kui kipume kasutama keerukaid väljendeid või erialaseid termineid. Sellised sõnad võivad suust lipsata eneselegi märkamatult, kui oleme kõnealuses teemas kõrgelt haritud.
Seetõttu tasub tähelepanelikult jälgida, kas taastumislugu sisaldab oskuskeelt või fraase, mida tulevane publik ei pruugi teada. Kui pead (või juhtud) selliseid sõnu lausuma, seleta nende tähendust kohe pärast esmamainimist lihtsas kõnepruugis.
Näiteks juhul, kui üliõpilane jagab oma lugu teiste tudengitega, võib ta südamerahus rääkida raskustest bakalaureusetöö kirjutamisel ning ta kuulajad mõistavad selgesti, mida ta silmas peab. Põhikoolinoortele sama lugu vestes tasub seevastu kõneleda raskustest suure ja tähtsa lõputööga ülikoolis, või – veelgi lihtsamini öeldes – koolitööga.
Teemade kohandamisel tasub endalt küsida: “On see mõistetav?” ja “Kas see kõnetab kuulajat?”. Esiteks, kas ma räägin eakohaselt – on publikul mu jutu hoomamiseks piisav kogemuste pagas? Teiseks, kas minu lool võiks olla midagi ühist nende läbielatuga? Isegi, kui auditoorium pole ise täpselt samu sündmusi kogenud, võib mu lugu puudutada üldinimlikke väärtusi või teemaringi, mis on tuttav valdavale enamikule: suhted, motivatsioon, enesehinnang, kuuluvustunne jne. Püüa rõhku asetada sellele, mis on üldmõistetav!
Kohandamise käigus on hea kasutada kujutlusvõimet ja püüda end panna kuulaja kingadesse. Mida väärtuslikku ja huvitavat võiks just see publik sinu loos leida? Milline kogemusloo tahk võiks neile huvipakkuv olla?
Sarnaseid kogemusi läbi elanud inimesi huvitavad sinu toimetulekuviisid, mis aitasid sul katsumusi seljatada. Kõneledes lapsevanematele, õpetajatele või tugitöötajatele, võiks sõnumi keskmeks olla, kuidas (noorte) probleeme märgata ja tuge pakkuda. Üldiselt hindavad inimesed praktilist laadi mõtteid ja võtteid, mida nad saavad oma igapäevaelus rakendada.
PS. Omaette kuulajaskond on vaimse tervise alast abi ja ravi andvad erialaspetsialistid. Need asjatundjad on ainuke sihtgrupp, kellele esinedes ei pea järgima kõiki piiranguid, mis on loetletud e-kursuse alapeatükis 3.4. Teatud tingimustel, näiteks spetsialistide esmase välja- või täiendõppe raames, võib jagada kirjeldusi ennastkahjustavast käitumisest või selle varjamise viisidest. Samuti võib nendega jagada sõltuvusprobleemist taastumise lugu. Kajastades oma taastumisloos teiste sihtgruppide puhul välditavaid kirjeldusi, võib see asjatundjatel aidata oma töös hõlpsamini ära tunda (noorte) häiritud käitumist.
Ühest küljest on spetsialistidel raskete ja süngete teemadega korduvaid kokkupuuteid ja võib arvata, et nad on harjunud sellega toime tulema. Teisalt on see siiski kaalumiskoht, milline detailsusaste on näiteks ennastkahjustava käitumise kirjeldustes ilmtingimata vajalik. Liigne üksikasjalikkus ei tule ka siin kasuks.
Harjutus
- Kirjuta taastumislugu, mida saaksid jagada 15-aastastest koolinoortest koosnevale publikule.
- Seejärel mõtle, mida muudaksid, kui räägiksid oma lugu hoopis nende vanematele.
Estonian 
English 
Icelandic 
Dutch